Fotograafia on üks neist inimtegevuse vormidest, mis paikneb reaalsuse ja kujutluse piiril. See ei loo maailma otseselt, vaid vahendab seda – külmutab valguse ja aja, muutes hetke kujutiseks, mis võib püsida sajandeid. Kuid mida see külmutamine tähendab? Kas fotograafia on pelgalt tehniline salvestusvahend, või on see tõepoolest kunst, millel on oma esteetiline ja eksistentsiaalne väärtus?

Kunstifilosoofia seisukohalt on fotograafia paradoksaalne nähtus. Ta on samaaegselt objektiivne ja subjektiivne: ühelt poolt näitab see „seda, mis oli”, nagu on väitnud Roland Barthes, teisalt aga sõltub täielikult fotograafi valikutest, tajust ja kavatsusest. Fotograafia ei ole kunagi lihtsalt dokument – ta on alati tõlgendus.